Seep. Ooperis.

Hõbedase ümbriku sees kukkus lauale üks must kiri. Umbes selline, kuhutavaliselt CD plaate sokutatakse.. ent seekord mitte muusika ise, vaid hoopiski kutse muusikat kuulama. Koos näitlemisega. Riiginimelisesse ooperisse. Sõbralikult softifirmalt. Meeldiva koostöö eest..

 

Viimati oli ooper vist nii neli-viis aastat tagasi – kui sedagi. Samas, muidugi, viimasel ajal kiputakse suht igapool laulma. Eriti muusikalides. Linnahallides… suvelavadel..  Valdavalt ikka linnahallides 😛

 

Ühesõnaga, Estonia ooper. Kombekalt in italiano. Subtiitritega – võino, tegelt, lava kohal rippuvate supertiitritega 😛

 

Nädalake varem tuli meelde ka see teine alternatiivikas – kogu IT valis just täpselt sama õhtu, et lähenevat jõulu tähistada. Eeldusel muidugi, et ITl mingi jõulu või sellist üldse oodata on.. 😛

 

Päevi varem alternatiivika jaoks riideid otsides jäi silm korra ka Estonia kodukal olevale tekstile pidama – lugu pidavat olema narrist, tema tütrest, kes üritas ka armuke olla, elurõõmsast krahvist ja ühest laibast. Noja kuidas see kõik siis üheks iluskurvaks lauluks kokku tõmmatakse. Klassika, loomulikult. Esimene lugu trubaduuri ja traviata ees. Verdi, noh.

 

Jano, loomulikult oli vahetult enne üritust vaja veel vahetult enne algust kodus tusatseda teemal, et kas õhtul alternatiivikale edasi astumine ikka on.. natuke kära veidikesest – ootamatult hilja kestev ummik pärnu maanteel ja täielik parkimiskohtade puudumine estonia ümber lasi kontserdisaali jõuda tubli kolm minutit enne laulmise algust. Enamvähem viimaste lavastaja lausete taustal. Loomulikult viimastesse ridadesse..

 

Ja sealt sündiski esimene viga, mis ooperil teha võib – sai istutud kohtadele, kus neid supertiitreid oli näha vaid juhul kui lõug sügavale eesoleva tooli pealispoltrisse suruda ja veel pead naca tagurpidi käänata.. ja siiski mitte rohkem kui pool lauset korraga. Ehk kuna asend oli kõike muud kui mugav – ning väärikusest me siin ju ei räägigi – siis parimal juhul aaria alguse puhul sai esimene või teine lause ära piilutud. Edasi tuli juba puhas fantaasialend teemal, misiganes järgneva laulujupi tegelikuks sisuks oli. "Sügav armutung" oli üks levinuimaid.. nagu ka "nutt ja hala" (need kaks asja ju tegelt käivadki koos, eks? :P) noja aeg-ajalt karjus taat laval kõva häälega "vendetta". Kes siis seda sõna itaalia keelest ei teaks.. 😛

 

 Nagu hopsti oligi esimene vaatus läbi ning sissetormamisel silmanurgast märgatud maiustused ootasid krahmamist. Koos hea veini ja veel parema konjakiga 😉 Vaheajal muidugi selgus, et valiku üle – kumba üritust eelistada – olid niimõnedki otsustanud kummagist mitte ilma jääda. Muidu oleks saal kindlasti pea viiendki tühjem olnud.. Noja selgus, et jaanuaris plaanitud üritusest eemalejäämise puhul on lausa mitu huvilist, kes vähemalt mõtleks isegi minemisele..

 

Ning – lisaks, et loomulikult kõige parem vaade oli rõdudelt. Vähemalt supertiitritele. Mis olevat niivõrd head, et teinekord ununes hoopiski laval toimuva järgimine – ebamugav ju kogu aeg pea liigutamine kord lava vaatamiseks, kord jälle tiitrite lugemiseks.. ja et rõdud pidid täiesti rffstatud olema. Mitte nii nagu põrandal – kus tegelikult on piisavalt vaba ruumi ka eespool. Mõningase otsimise ja ümberistumise peale õnnestus lõpuks ka õige rida tabada..

 

Ja see oligi teine viga, mida ooperil teha võib – sai istutud kohtadele, kus neid supertiitreid täiesti selgelt näha oli. Tegelikult see noogutamiseliigutus (pilk üles tekstile ja siis jälle alla lavale tagasi) polnudki nii tüütu nagu räägitud, end nüüd äkitsi said need itaaliakeelsed sõnad ootamatult selge ja konkreetse sisu. Sisuks, loomulikult, õnnetu armastus. Isegi mitte nii õnnetu armastajate vastu (ja kindlasti mitte armastatu.. :P) kui aga õnnetu isa. Vähemalt see oli seekord õige – standardväljend "Tegelikult hoopis mina olen… " jäi tulemata. Võino, selgelt on Verdi aegadest saati seebikeetjate fantaasia üsna sarnasele tasemele jäänud 😛

 

Peaks vist ikkagi itaalia keele nii.. kehvapoolselt ära õppima, et enam-vähem lugudest aru saaks, aga nüansid püüdmata jääks. Garanteeriks tugevalt parema ooperielamuse 🙂